Olin Markusele juba tükka aega tagasi lubanud, et 1. septembril läheme pizzat sööma. Ikka minu lemmikusse Operase. Ja seal kogesin järsku, et mu laps on vist suureks saanud. Kui tavaliselt ta näkitses paar tükikest või ajas neid lihtsalt mööda taldrikut taga, siis täna sõi kohe mõnuga, noa ja kahvliga - sai isegi lõikamisega hakkama. Kuidagi teistmoodi oli kõik. Ühest küljest on mõnus tunne, et poiss on suur ja asjalik, aga teiselt poolt on kahju ka, et ta enam pisike pole. Aga see on ju ikka nii, et lapsed kasvavad suureks...

Tykkää!